Iraani Keisririik کشور شاهنشاهی ایران 1925–1979 | |||||
| |||||
Valitsusvorm |
Unitaarne parlamentaarne konstitutsiooniline monarhia (de jure) Unitaarne parlamentaarne absoluutne monarhia (de facto) | ||||
---|---|---|---|---|---|
Šahh |
Reẕā Pahlavī (1925–1941) Moḩammad Reẕā Pahlavī (1941–1979) | ||||
Peaminister |
Mohammad Ali Foroughi (esimene, 1925–1926) Shapour Bakhtiar (viimane, 1979) | ||||
Pealinn | Teheran | ||||
Religioon | Islam | ||||
Riigikeeled | Pärsia | ||||
Rahaühik | Iraani riaal | ||||
Hümn |
(1925–1933) "Salāmati-ye Dowlat-e Âlliye-ye Irān" ("Au ülevale Pärsia riigile") (1933–1979) "Sorude Šâhanšâhiye Irân" ("Iraani keiserlik hümn") | ||||
|
Iraani Keisririik (pärsia keeles کشور شاهنشاهی ایران, Kešvar-e Šâhanšâhi-ye Irân; 1925–1935 Pärsia Keisririik) oli Iraani riigi ametlik nimi Pahlavi dünastia võimu ajal.[3]
Riik asutati aastal 1925 ning see kestis kuni monarhia kukutamiseni aastal 1979. Dünastia rajas endine Pärsia kasakabrigaadi brigaadikindral Reẕā Pahlavī, kes oli võimul kuni 1941. aastani, kui teise maailmasõja liitlased pärast Inglise-Nõukogude sissetungi Iraani ta troonist loobuma sundisid. Trooni päris tema poeg Moḩammad Reẕā Pahlavī, kes jäi Iraani viimaseks šahhiks.
Pahlavid tulid võimule, kui Iraani viimane Kandžaarist juht Ahmad Shah Kadžaar võimult eemaldati. Ahmad Shah Kadžaari troon oli sõjaväelise riigipöördega kõikuma löödud ning talle heideti ette suutmatust vastu panna Suurbritannia ja Nõukogude Liidu sekkumisele Iraani siseasjadesse. Parlament kukutas ta, kui ta oli Prantsusmaal visiidil. Iraani parlament tuli 12. detsembril 1925 kokku asutava koguna, kukutas noore Ahmad Shah Kadžaari ning kuulutas Reza Khani Pärsia Keisririigi uueks kuningaks (šahhiks). Aastal 1935 palus Reza Shah välisriikide esindajatel Pärsiat Iraaniks kutsuda ning sellega muutus riigi nimi Iraani Keisririigiks.
Pärast Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide toel 1953. aastal toimunud riigipööret muutus Mohammad Reza Pahlavi valitsusviis autokraatlikumaks ning läheneti külma sõja lääneblokile. Suunamuutus välispoliitikas tegi Iraanist sisuliselt Ameerika Ühendriikide klientriik, mille eesmärgiks oli takistada Nõukogude Liidu laienemist. See andis Shahile poliitilise kapitali ellu kutsuda siiani pretsedenditu sotsiaal-majanduslik reform, millega läbi valge revolutsiooni muudeti kõiki Iraani elu aspekte. Selle tulemusel saatis Iraani edu kirjaoskuse, tervisehoiu ning üldise elatusstandardi arendamises. Sellest hoolimata seisis Shah 1978. aastaks vastamisi aina kasvava rahva rahulolematusega, millest sündis täiemahuline ülestõus radikaalse šiiidi vaimuliku Rūḩollāh Khomeynī juhtimisel. Riigipea läks koos enda perekonnaga jaanuaris 1979 eksiili, juba 11. veebruaril 1979 kaotati monarhia ning kuulutati välja Iraani Islamivabariik. Aastal 1980 endine šahh suri ning praeguseni on eksiilis troonil tema poeg Reza Pahlavi.[4]